Karmeni puhul on keeruline öelda, kas tema leidis hobused või leidsid hobused tema. Hobuinimesele omaselt kaunistasid juba lapsepõlves koolivihikute servasid hobused. Nii saab öelda, et armastus hobuste vastu ei tekkinud Karmenil juhuslikult, vaid see oli kogu aeg olemas.

Kiindumus hobuste vastu viis ta hiljem tori hobusteni. Ülikooli ajal ostis Karmen õppelaenu eest päris esimese oma hobuse, selle õige ja eheda tori tõugu hobuse- Hurmase. Kui Tori Hobusekasvandus tähistas 150. juubelit, lasi Omniva käibele postmargi tori tõugu hobusega. Vähesed teavad, et postmargile valiti just Karmeni Hurmas.

Hurmas elas 29-aastaseks ja need, kes Karmenit tunnevad, ei pea seda juhuseks. Hurmas oli sõber, kelle heaolu seisis alati esikohal, ja seda oli näha igas ühiselt veedetud aastas.

Pärast Hurmase lahkumist igihaljastele karjamaadele ei jäänud tori hobune Karmenile võõraks. Side tõu ja selle ümber koondunud inimestega on toonud ta Tori Hobuse Seltsi tegemiste juurde. Tegelikult algas see koostöö juba ammu enne juhatuse liikmeks saamist. Aastate jooksul on just Karmeni käe alt tulnud seltsi kalendrid, ülevaatuste plakatid ja muud kujundused, mis on andnud seltsi ettevõtmistele oma näo. Tema käekiri on paljudele tuttav, olles maitsekas, läbimõeldud ja soe, just nagu ta ise. Alles hiljuti lisandus sellele tööle ka roll seltsi juhatuses.

Loovus on saatnud Karmenit samuti terve elu. Koos õega käis ta loomaaia joonistusringis, kus juhendajaks oli tuntud animalist Sándor Stern, kes aastaid hiljem talletas Hurmase postmargile. Joonistamisest kasvas välja oskus märgata detaile ja ilu. Omadus, mis on hiljem leidnud väljundi nii kujundustes kui paljudes teistes ettevõtmistes.

Karmenit ei iseloomusta ainult kiindumus hobuste vastu. Ta on inimene, kelle kõrval tunned end märgatuna. Karmeni sõbrad ütlevad nagu ühest suust, et ta on inimene, kes kuulab. Päriselt kuulab. Ta märkab, küsib, mõtleb kaasa ja oskab luua enda ümber mõnusa õhkkonna.

Sõbrad ütlevad, et Karmen toob ruumi sära. Ja tõepoolest, temas on midagi, mis paneb ka teised särama. Võib-olla tuleb see tema siirast huvist inimeste vastu. Võib-olla tema suurest lugemusest, mis lubab vestelda peaaegu igal teemal. Või hoopis oskusest märgata ilu seal, kus teised sellest lihtsalt mööda kõnnivad.

Kuid kõige rohkem jääb Karmenit kirjeldades kõlama üks sõna, milleks on hoolimine. Hoolimine oma lähedastest, sõpradest, loomadest ja kogukonnast, kuhu ta kuulub.

Soovime Karmenile südamest palju õnne juubeliks. Aitäh Sulle kõige eest, mida oled aastate jooksul teinud tori hobuse, seltsi ja kogukonna heaks. Soovime, et hobused, head raamatud, lähedased inimesed ja rõõm maailma avastamisest saadaksid Sind veel paljudeks aastateks.

Lahkus tori hobuse entusiast ja kasvataja Silver Salumets.

Väikeses eestis kipub olema iga hobusemees kulda väärt ja just nii ka varalahkunud Silver.

Silver oli kirglik Tori hobuse austaja ning meelekindel puhta tori geneetika alalhoidja. Tähelepanuväärne on, et Silver oli edukas tori tõu säilitaja. Nii mõnestki haruldase põlvnemisega märast õnnestus Silveril saada omakorda vähekasutatud täkuga järglane. Üheks selliseks järglaseks on mitmekülgse harrastusega ja tänaseks üle tosina järeltulijaga tori täkk Homber 13905 T. 

Siinkirjutaja kokkupuuted Silveriga olid tõele au andes vaid viivud, kuid seda kirkamad on mõne aasta tagused mälestused. Tema ja tema eraldatud valdused metsa sees, mis väliselt meenutasid mulle 90.ndaid. Tollal üksinda elav suur kasvu, sportlik, tumedapäine mees kohutas isegi mind. Muuseas, ma ei olnud kunagi näinud, kuidas metsas tsikliga veisekarja kokku aetakse. 

Silver rääkis mulle, kuidas ratsutama õppides sai hobusega kohe ümbruskonnas kõik kohad läbi tuulatud. Mehest saigi eesti üks esimesi ratsaorienteerujaid ja ta oli selles ka osav. “Silver oskab kaarti lugeda”- meenub mulle ratsorienteerumise “looja” eestis Aivar Kallase öeldu.

Mõni aasta tagasi aitasin Silveril lõpetada ära veisekasvatuse. Pärast veiste lahkumist säras Silver rõõmust ning lubas edaspidi pühenduda tori tõugu hobuste kasvatamisele.

Uue hingamise saanud Tori hobuse seltsi võtmetegelasena ning oma rollina säilitava aretajana jättis Silver paratamatult maha eesti hobukultuuri pärandi.